I am an Estonian documentary photographer living in The Netherlands since 2017, when I started studying at the Royal Academy of Art in The Hague (KABK).

Having lived abroad for over 10 years, I have started to understand that the longer I stay away from Estonia, the closer to me it becomes. Obviously this means Estonia as a republic, but perhaps more importantly Estonia as a place where my home, my people and my family all are. Just like home, people and family, Estonia too is not by any means perfect.

Even though I visit Estonia only two or three times a year, I notice more and more a certain inbalance in the development of the country. Estonia has has been fortunate to experience many new riches, a lot of new that is bright and proud and a stellar reputation that reaches all across Europe. Yet there are many places where life has stayed still, places which have been forgotten yet where a certain glory and pride which existed years ago, still remains in place. These places too must be included in the rapid development of Estonia.

My work “Yesterday, I saw Estonia” speaks to this dynamic in Estonia. How do we avoid that Estonia’s borders do not stop in Tallinn, but include physically the whole of Estonia and continue metaphorically far and wide into Europe?

Exhibited poems were translated from English to Estonian by Moonika Arras.

The project is probably on display in some gallery in Estonia somewhere, if interested do contact me! A small portion of it is displayed here on the website.

//

Olen Hollandis elav Eesti dokumentaalfotograaf. Alates 2017. aastast õpin Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias (KABK).

Olles juba üle kümne aasta elanud võõrsil, panen tähele, et mida kauem olen olnud eemal, seda olulisemaks ja lähedasemaks on mulle muutumas Eesti. Loomulikult ka Eesti kui vabariik, ent eriti Eesti kui koht, kus on mu kodu, minu inimesed ja pere. Ja nagu kodu, inimesed ja pere, ei ole ka Eesti ise kuidagimoodi täiuslik.

Kuigi külastan seda maad kõigest kaks-kolm korda aastas, märkan üha enam, et Eesti areng on olnud tasakaalust väljas. Siia on tekkinud nii palju uut ja uhket, palju uut rikkust ja head mainet, mis ulatub riigipiiridest kaugele välja. Ent on ka palju kohti, kus elu on vaiki, kohti mis on unustatud. Kohtades, milles kõlab veel teatud uhkus, mis eksisteeris seal aastaid tagasi. Ka need kohad peavad saama kaasatud Eesti arengusse.

Minu töö “Eile nägin ma Eestimaad” räägibki sellest tasakaalust, mis Eestis on paigast. Kuidas hoida ära see, et Eesti piirid ei lõpeks Tallinnas, vaid hõlmaksid füüsiliselt tervet Eestit ja kulgeksid metafooriliselt veel Euroopasse edasi?

Näitusel olevad luuletused tõlkis inglise keelest eesti keelde Moonika Arras.

Projekt on tõenäoliselt kuskil Eestimaal asuvas galeriis hetkel näitusel. Huvi korral küsi ja ütlen sulle, kust võid leida! Kodulehel saab tutvuda väikese osaga.

In our rush to greater heights,
places left behind,
I too left behind,
a land so proud and new.
Now I’m more a bird than you,
so the left behind
I notice more.
Me tormis kõrgemale tippu
kohad jäänud maha
ka minustki jäi maha
uus ja uhke maa.
Nüüd olen linnum ma kui sina
nii maha jäetut
märkan enam.

What stays still
moves me more,
than that which only flashes by.

Mis püsib vaiki
mind liigutab enam
kui see mis mööda välgatab.

“When I was 12 my mother bought me a rifle.”
“Kui olin kaheteistaastane ostis mu ema mulle jahipüssi.”

“When school started in September, half the children were suddenly gone.”
“Septemberis kooli tagasi tulles oli pool klassi lastest tühi.”